Kuulamine on ka vastastoimes osalemine. Samaaegselt teabe vastuvõtmisega avaldab kuulaja rääkijale, tema jutule mõju. Esitatud küsimused, peegeldused osutavad kuulaja huvile, mis omakorda mõjutab rääkijat ja tema juttu.
Abistavate suhete kontekstis (Rogers, 1961) on leitud, et ainuüksi tähelepanelik ja osavõtlik kuulamine avaldab rääkijale mõju. Selline kuulamine kannab rääkija jaoks tähendust - "kellelgi on huvi minu ja minu jutu vastu". Ta järeldab sellest, et ta pakub isikuna teisele inimesele huvi, et ta on teise silmis midagi väärt.
Samuti avaldab rääkijale mõju kuulaja osavõtmatus, hinnangulisus või kahtlustavus. Seda võib ette tulla näiteks ülekuulamisel või eksamil.
Seega võime kuulamisel teha vahet ühelt poolt kuulaja ja teiselt poolt rääkija sihtide vahel. Kuulaja võib keskenduda rääkija ja räägitava erinevatele osistele, mingile kindlale aspektile või tervikule. Rääkija omakorda võib rääkida südamelt, selgitada või veenda.
Kumbki püüab muu hulgas mõista ka teise sihti.
Kuulaja erinevad sihid saavad ilmsiks kuulamisel kasutatavates vahendites - küsimustes, vastulausetes, peegeldustes ja kokkuvõtetes.
Kuulamine, ärakuulamine, ülekuulamine, pealtkuulamine ... Need sõnad peegeldavad erinevaid olukordi ja rollipaare. Uurija kuulab üle kahtlusalust, õpetaja kuulab õpilase vastust, arst kuulab ära patsiendi kaebuse. Salaagent kuulab riigireeturit või vaenlase saadikut.
Erinevates keskkondades on kuulamisel erinevad eeldused ja kuulajale mõnevõrra erinevad ülesanded. Kuulaja võetud või tema ette seatud eesmärgid on erinevad.
Siit tulenevalt hinnatakse ka kuulaja pädevust erinevalt. Mida peab kuulaja teadma, oskama ja kuidas suhtuma selleks, et oma eesmärgid saavutada. Neid kolme osist kokku on tavaks nimetada pädevusteks e kompetentsideks.
Koolitusena pakume praktilisi harjutusi, mis seonduvad õppija töökeskkonnaga.
Kirjutatud kahasse chatgpt 3.5'ga